Teekonnal oma heletumesinise kaljuni

                                          Autor: Pargiwaht - viimatimineja

Ilmunud:  Astroloogline Abimees 2010

 

Kui mitte arvestada suuremat- või väiksemat masti sulisid ning olemuselt küll siiraid, ent õnnetuseks varaküpseid võimetega olendeid, ei näita ükski õpetaja, guru ega ärataja sulle tegelikult kunagi muud, kui vaid teed heletumesinise kaljuni – või millena iganes see sulle end ka ei ilmutaks.

 Alustan mõistujutuga - siirast austusest meistrite vastu, kes elavad edasi ja toimetavad nüüd juba ainult meis....

 

*****

 

Kunagi õige ammu oli ühel otsijahingel järgmine nägemus:

Keegi (ilmselt õpetaja) oli juhtinud ta ühe kalju juurde, öeldes - “Vaata!” Ta vaatas ja vaatas, aga - hoolimata ponnistustest - jäigi kalju kõigest tavaliseks kivipangaks.

Siis aga nägi ta end nagu eemalt ja korraga lausa kolme erineva isikuna.

Esimene neist oli soliidse väljanägemisega ja juba aastates õpetlane, kes ütles kursusetöö juhendajana oma tudengile: “Vaata, tugevusõpetus on tugevusõpetus ja sellest ei saa me kahjuks iial üle ega ümber. Seega - ole nii kena ja tee arvutused uuesti.”

 

Tudengi lahkudes vajus ta mõtteisse. Õieti ei mõelnudki ta midagi, lihtsalt kui unustusehõlma vajunud kauge ning õhkõrn puudutus tegi ta kuidagi nukrameelseks. “Noored - need noored” ohkas ta ja asus koostama õppeplaani järgmiseks semestriks.

 

Teine tema nägi välja muljetavaldav - korraga nii õpetlane kui shamaan, kellel peas kõrgumas tähetarga kübar. Paremas käes hoidis ta palvehelmeid, pahemas budistlikku mantraveskit, kaelas rippumas kurja eest kaitsev pihlapuust rõngasrist, rõivaste all aga igaks juhuks ka tavaline. Õlalt rippus kanepikangast kott, mille sisu ta vahetevahel eriti püüdlike õpilaste ees lagedale kraamis.

 

Mida seal kõike ei leidunud - alates kividest, ennustusvahenditest, amulettidest ja nii edasi ja nii edasi kuni tarkade raamatuteni välja. Lektüüri valik aga muutus tal üsna tihti, kuna kirjastused andsid välja üha uusi ja põhjapanevamaid üllitisi.

 

Ta oli juhtinud järjekordse seltskonna jüngreid sellesama kaljuni ja sõnas eriti pühaliku ilme ja tooniga: “Vaadake!”. Ja püüdis temagi vaadata taas. Vaadata nii nagu kunagi ammu-ammu esimest korda, kuid nagu ikka polnud ka täna midagi näha. “Mis teha, mis teha” ohkas ta mõttes “ehk siis järgmine kord”.

Kolmas tema oli tavaline aastates inimene. Tähelepanelikul uurimisel võis aga märgata sisemist rõõmu, mida ta oli suutnud oma rännakul mitte ainult et avastada ja hoida, vaid isegi liita. Sisemine rõõm ja selgus ta silmis andsid aimu väest, mida ta oli valmis jagama aga tingimusteta vaid nendele, kes seda omakorda kasutaksid sisemise rõõmu ja väe kasvatamiseks.

 

Jõudnud kaljuni, ütles ta äratatavale lakooniliselt: “Vaata!”.

Ise ei pidanud ta enam ammuilma vaatamiselt nägemisele üleminekuks mõtteid peatama ja nii ta siis mõtiskles ja samaaegselt tundis ja nägi eneses kes teab juba kui mitmendat korda seda kaljut teda ikka ja jälle oma heletumesinise võbeluse, väreluse ja lausa leegitsemisega lummamas ning kutsumas. See kutse oli nii tugev ja hell, et oleks tahtnud või nutta, värvid aga sellised, mille segamisega molbertil ka kõige vilunum kunstnik jänni jääks, lõuendile kandmisest rääkimata.

 

Mõtiskles veel paljustki muust, eriti aga sellest, et kord, kui ta jälle siia üksinda tuleb - tuleb ta päris viimast korda. Tuleb, et loovutada kogutud sisemine rõõm ja vägi sellele seletamatule heletumesinisusele. Tuleb, et ühineda nendega, kellest see kõik on alguse saanud.

Siis on neil ainus tagasitee maailma vaid uustulnukate kaudu, kellele on antud näha. Siis elavad nad edasi juba mitte iseenestes, vaid paljudes, ja seda kuni aegade lõpuni. Siis saab ta teada, et tema on nemad ja selle, mis on enne aegade algust ja selle, mis peale aegade lõppu.

Praegu aga teadis ta, et kaaslane, kes pime kui kassipoeg ja ei näe hetkel veel midagi, toob kunagi mõne uue heletumesinise kaljuni, öeldes lihtsalt – “vaata!”. Ja vaatavadki, aga kes mida näeb, oleneb seljakoti sisust, millega siia ilma on tuldud.

Seljakotirevolutsioon - ehk me ise ilutegijad

 

Kuidas siis saada aimu seljakoti sisust, millega ma väidan inimesi siia ilma saabuvat?

Kas me ikka oleme kõik nii võrdsed, nagu ühest suust kinnitab lõviosa kaasaegsetest gurudest ja vaimuvalgustajatest?

Mida on mul selle tarkusega peale hakata?

Neile ja veel mõnelegi küsimusele läheme nüüd koos vastust otsima.

 

Kellelegi ei tule üllatusena, et mõni inimene sünnib siia ilma piltlikult öeldes iluuisud jalas, teine aga viiul kaenlas, ja saavadki neist oma ala esimesed.Ometi on oluliselt enam neid lapsi, kellest vaatamata klaveritundidega vägistamisele saavad ehk vaid keskpärased interpreedid, kui neid, kelle mängu kogu maailm naudib. See, et väga paljud inimlapsed (tegelikult aga suurem osa) on pidevalt valel ajal vales kohas - ja pealegi veel täiesti valede vahenditega - tuleneb seljakoti sisu ehk kastikuuluvuse mittetundmisest.

 

Kaasaja vaimuhiiglased, suured õpetajad ja kõiketeadvad gurud ei ole julgenud teha juttu, et me kõik tuleme siia ilma seljakotiga, mille sisust oleneb, kas ja kuidas ning millega üldse oleme võimelised hakkama saama. Ei ole kasulik avaldada tõde inimestele, kellest olenevad su elatusvahendid. Kuidas saaks müüa tuhandeid ja tuhandeid ülitarku raamatuid neile, kellest on teada: õppigu ja harjutagu palju tahes, tõotatud tulemused jäävadki kesisteks või saavutamata. Saavutatu võib aga vastupidiselt loodetud edukusele ja õndsusele teha väga paljusid hoopis õnnetuks.

 

Teatavasti võib ju ka paariaastane lapsuke haarata kätte üliterava kööginoa, aga selge on, et ta sellega muud peale enese või teiste vigastamise ei suuda korda saata. Paremal juhul võtavad vanemad selle temalt lihtsalt ära. Ja oi siis neid pisaraid ning jonni, mis järgneb. Nõnda ongi nagu vaikival kokkuleppel välditud “seljakoti”-teema käsitlemist, sest lapsuke tahab ju teravat nuga ja eks neid siis ka hoolega müüaksegi. Müüakse raamatute, erinevate kursuste ja loengute näol. Ja massid liiguvad ühelt ürituselt teisele, pidades üleval inimesi, kellel pole tegelikult kas piisavalt teadmisi või ei vähematki huvi teie tegeliku käekäigu ja arengu vastu. Neile on tähtsad nad ise ja paremal juhul nende lähedased. Kõigi teiste peale on neil aga lihtsalt vilistada. Need ilma kutsumuseta rahamaailmast pärit vaimsed õpetajad on reeglina karismaatilised isikud, kes omavad võimet mõjutada nõrgemate psüühikat endale vajalikus suunas. Ka tulemused, mida võib näiteks sellistelt kursustelt saada, on pelgalt grupitööst tulenevad ja suuremalt jaolt emotsionaalset laadi ning mille efekt peagi tavaliselt hajub. Kuna kogu inimkond on üks paras sõltlaste punt, siis otsitakse järgmise nö doosi saamiseks aina uusi kontakte aina

uuemate vaimsete liidritega – nendega, kes valmis hea tasu eest lapsele õnnistatud nuga usaldama. Eriti hea raha eest ka kasvõi kuulipildujat. Teatavasti ärimaailma üks reeglitest ütleb, et lollidele ei tohi raha kätte jätta, sest nad ei oska ju sellega midagi mõistlikku ette võtta. Kurb - aga ometi fakt.

 

Fakt aga on ka see, et eksisteerib suur hulk reaalse kutsumusega vaimseid teejuhte,

kelle missiooniks on kehastunud valgusolendite juhendamine ja juhatamine sellel maisel rännakul. Kogu selle kirjatüki eesmärk ongi anda kätte lõngaots, et oleksime võimelised mõne aja pärast oma tõelisi teejuhte ära tundma. Eristamise nõude esitab meile kõigile uus ajastu. Valiku tegemiseks on antud aega käesoleva, juba tuhandeid aastaid kestnud ja otsakorral oleva ajastu lõpuni. Uus ajastu, mis eeldab kardinaalset suhete ja suhtumise muutust, astub täisõigustesse 2017.

 

Järgmisena vaatlemegi seda, kuidas inimkond sattus kiusatusse, unustas oma tegeliku kuuluvus ja milleni on see meid viinud.

 

Oli aeg, kui jumala asemikena valitsesid Maal kuningad. Jumal ise oli nad määranud ja selleks volitanud. Need kuningad riietusid kui kõik teisedki ja ei olnud neil veel ka trooni, krooni ega muid kuninglikkust rõhutavaid atribuute. Näiteks kroon ja troon võeti kasutusele hoopis hiljem kuningas Salomoni poolt ja eks teisedki kuningad on sellel edevuse maskiballil oma edasiarendustega märkimisväärse panuse andnud.

Enne seda, kui algas võimuihast tiine edevuse laat, teadsid inimesed niigi, kes on nende kuningad ja käitusid vastavalt. See oli veel aeg, mil maailmas valitses teatud mõttes tasakaal. Valdav osa inimestest teadis oma kohta ja nii oleks võinud jätkudagi. Need jumala poolt määratud kuningad hakkasid aja jooksul üha vähem mõtlema sellele, milleks nad on kutsutud ja seatud. Nad leidsid, et rahvas on kari madalamaid olevusi, keda tuleb jõu ja kavaluse abil sundida kõikmõeldavateks tegevusteks. Olla kunigas (valitseja), hakkas muutuma kasulikuks ettevõtmiseks. Paljudki meist krahmaksid meeleldi enda kätte nii suure varanduse kui vähegi võimalik ja kehtestaksid endale võrreldes teistega rea privileege. Kui aga tuleb mängu mammona ja privileegid, siis on vajalik saavutatut hoida ja kaitsa kõikide teiste himurate eest. Nõnda toimitigi. Järelikult oli vaja valitsemine põlistada ja viia jätkuvaks veresuguluse alusel. Pöördudes loojast, hakatigi veresugulusest lähtudes valitsema dünastiatena, mis omakorda ajendas paljusid võimu­ahneid isikuid alustama võitlust enda ja oma suguvõsa võimule seadmiseks.

Nii saamegi öelda, et algas esimene ülemaailmne ja nimetu revolutsioon.

Sellest ei räägita, kuid ollakse vaikimisi päri.

 

Revolutsioon on plahvatuslik üleminek ühiskondlikus elus ühelt kvaliteedilt teisele.

 

Eks inimlaps ikka ihkab vabadust ja kes muu, kui me ise peame selle kasvõi vägisi võtma. Ja pole tähtsust, milleks täpselt – see ongi võimu fenomen.

 

Ja olekski nagu hästi - oleme ju nüüd lõpuks ometi omaenese õnne sepad. Õnnest aga on asi üsna kaugel. Kuidas saabki õnnest juttu olla, kui aina enam ja enam inimesi on tegutsemas kohtadel, mis ei käi kuidagi kokku nende reaalse kompetentsiga. Osa inimesi tegutseb aladel, milleni nende kompetentsus lihtslt ei küündi, samas väga paljud teised on sunnitud leppima raasukesega, mis ahnemate pidulaualt üle jäänud. Kel piisavalt võimu, võib endale lubada kõike. Aja jooksul tekkis aina uusi ja uusi ameteid, milles võiksid muudki inimesed tunda teatavat üleolekut redeli alamal astmel asuvate üle.

 

Nii olemegi jõudnud otsaga tänapäeva, kus ei toimi enam reaalne (sünnipärane) kastikuuluvuse süsteem vaid vabameelselt tobe.

See on süsteem, kus iga inimene omab näilist vabadust valida ise, millised pagunid ja tärnid ta endale teistelt rebib, ostab või siis tänu visale tööle ning omandatud haridusele saavutab. Leppides sellega, ei jäägi muud, kui end mõttetult kulutada vähem võimekust nõudvatel aladel. Kas see teadmine, et võimuvõitlus kestab edasi ja võtab aina uusi vorme, saab mõtlevat inimest õnnelikuks teha? Vaevalt!

 

Seega maailma esimene ja nimetu revolutsioon, mis nõudis omajagu aega ja loomulikult ka verd, pole lõplikult realiseerunud ja jääb neid nõudma ka edaspidi. Oleme tähtsad, et eristume muust loomariigist isemõtlevate olenditena (homo sapiens), aga oma koha tunnetus on meid kahjuks maha jätnud.

 

Nõnda elamegi teadmisega, et igaüks, kellel jõudu, peab kindlasti haarama endale ise ja võimalikult kiiresti meelpärasema tüki. “Me ei oota looduselt armuande vaid võtame kõike ise”. Kas ei tule kuidagi tuttav ette?

 

Kuulsin ühel ettekandel:

Me ei oota armuande!

Kui on tarvis, uue päikse

Teeme, mis ei ole väiksem.

Peep Liblik

 

Tegelikult pole looja, loodu ega ka loodus kaugeltki lollid, vaid annavad meile maiseks rännakuks just sellise seljakoti, mille sisu on otstarbekas ja mida on võimalikult kergem kanda.

Revolutsioonidest tuntud hüüdlauseks on, et kõik me oleme võrdsed. Eks looja loominguna tõesti olemegi, aga mitte veel eluteatri lavalaudadel. Kaasaegne teaduski hakkab aina enam rääkima inimaju piiramatutest võimalustest ja võimetest, tunnistades samas nagu mingi limitteri (nivoo piiraja) olemasolu meie mõtlemisaparaadis.

 

Tegelikult pole kastisüsteem kuhugi kadunud. Esiteks eksisteerib meist olenemata inim-jumaliku mina hierahiline struktuur endiselt. Teiseks toimivad animaalse mina poolt loodud kastid varjamaks valgusolendite reaalset arengutaset. Kus iganes ja kes iganes on ikkagi mingi inimeste leiutatud kasti liige ning proovigu vaid teised tulla ja rikkuda kooke neile armsas liivakastis.

 

Kõige eredamalt tulevad esile riiklike jõustruktuuride esindajad, kes avalikult ja lausa uhkusega kannavad teatavasse kasti kuulumise tunnusena eraldusvormi ja paguneid. Aga eks töödejuhatajad, osakonnajuhtajad, projektijuhid ja muud juhid, juhatajad ning direktorid on selge näide soovist kuuluda mõnda kõrgemasse kasti. Vaesed Marx, Engels, Lenin ja teised, kes läbi aegade on püüelnud ülemaailmse revolutsiooni teostamise poole ei teadnudki, et ülemaailme revolutsioon on juba ammuilma olnud. Just see esimene ülemaailmne revolutsioon, millest pole siiani räägitud, lõigi soodsa pinnase igasuguste poolprohvetite tekkimisele.

 

Nõnda me siis elamegi seesinatses maailmas, kus peab iga päev hüppama kõrgemale kui eelmisel ja imestame, et pöördvõrdeliselt näilise vabaduse ja heaolu kasvuga kahanevad võimalused tegutseda alal, mis meile loodud ning valmistada sellega teistele ja loomulikult endale rõõmu.

 

Kujutlegem, et omades oskust määrata enamvähemgi täpselt kaasinimeste seljakoti sisu ehk kasti, suudame leida kiiremini nendega optimaalse kontakti. Ega asjata Antoine de Saint-Exupéry väike prints ei kasutanud õige suhtlustasandi määramisel suletud ja avatud boamao meetodit. Kui inimene kohe kuidagi ei suutnud näha kaabu joonistuses boamao kõhus olevat elevanti, tuli temaga rääkidagi just kaabudest, lipsudest, autodest, naistest, gurmeest, hobuste võiduajamistest ja muust silmaganähtavast ning käegakatsutavast.

 

Kuidas siis ikkagi aimu saada seljakoti sisust, millega siia ilma tuleme ja mis õige tarvitamise korral meid arendada võiks ja õnnelik olla laseks?

Meetodeid on mitmeid. Mõned meist on võimelised nägema, teised kuulma, kolmandad kasvõi haistma.

Kindlasti võite leida ka palju abivahendeid, nagu pendlid, kristallkuulid ja muu säärane.

 

Minu meetod kasti määramiseks on süstemoloogiline.

Ah te ei teagi, mis on süstemoloogia! Pole hullu. Kohe peale mõningaid näpunäiteid kaasinimeste kasti määramiseks nede jälgimise teel, võtangi selle teema käsile.

 

Kogu eelnev jutt rabamisest, krabamisest ja võimuvõitlusest ehk teisisõnu enesekehtestamisest vahendeid valimata tuleneb meie animaalse mina alateadlikust hirmust liigi hävimise ees. Nüüd aga kujutlege , et meis kõigis elab veel teinegi mina. Teda võiks lugeda meie vaimseks või õigupoolest inimlik-jumalikuks minaks. Korduvalt kõneaineks tulnud seljakotisisu ehk meie kastikuuluvus sõltubki just selle inimlik-jumaliku mina vanusest. Mida vanemaks ja tugevanaks see saab, seda rohkem on animaalne sunnitud oma positsioone loovutama. 

 

Kaste on kokku neli ja nende tähenduslik sisu ei erine millegi poolest vanas Indias kasutusel olnud süsteemist. Küll aga erineb oluliselt suhtumise poolest kastide esindajatesse.

Et mitte hakata lugejat vaevama indiapäraste kastinimetustega, ütlen otse maakeeles:

I kast = lapsed kuni teismelised vanuses 0-ca 12 a.

II kast = noorukitest täiskasvanuteni 13-30 a.

III kast = täiskasvanutest kuni vanuriteni 31- 66 a.

IV kast = vanurid 67 a. ja sellest üle.

 

On võimalik määrata meis elutseva inimlik-jumaliku olemuse vanus aasta täpsusega, vajadust selleks teil tõenäoliselt niipea ei tule. Põhiline on meeles pidada, et igas inimeses (üksikute eranditega) on peidus kas laps, nooruk, täiskasvanu või vanur. Tundes inimesi ja teades enam-vähemgi, kuidas üldjuhul käituvad teatavates konkreetsetes olukordades väikelapsed, noorukid, täiskasvanud ja vanurid, avanebki meil võimalus elementaarse jälgimise teel leida, millisesse neist neljast kastist inimene tõenäolisest võiks kuuluda. Mida enam omame aega jälgimiseks ja mida vähem eelarvamuslikult suhtume, seda parem tulemus.

Eelõeldu ilmestamiseks võtame ette isiku Volli ja laseme tal tegutseda karateõpetajana läbi kõigi nelja kasti.

 

Laps-Volli (I kast) õpilased näevad teda kaheldamatult vaimustunud inimesena, kes on täis õhinat ja indu, tulvil ideid kuni plahvatuslikeni. Temast hoovab altruismi, kohe näha, et ta ei tee seda raha nimel, vaid mammona on talle teisejärguline. Tema emotsionaalsus käib seinast seina, ta on võimeline nii kõrghetkedeks kui kohesteks järgnevateks masendusselangemisteks. Pikemaaegsel jälgimisel võime tema juures korduvalt kogeda pettumuse ja solvumise kohese väljanäitamise ilminguid. Ta võib vabalt hakata aega ja kohta valimata jonni ajama. Ometi on ta meeldiv, soe, elurõõmus ja alativalmis inimene, kes tavaliselt harva teab täpselt, mida räägib, kuid keda on ometi huvitav ja kohati lausa kasulik kuulata.

 

Nooruk-Volli (II kast) õpilased näevad teda kaheldamatult üliasjaliku ja väga pädeva inimesena, kes on lähiümbruses vaat et ainsana võimeline arendama teie võimeid enneolematute kõrgusteni. Ta näitab end kas väga tõsise või väga rõõmsameelse isikuna, jäädes samas alati väljapeetuks, olenevalt valitud maskist. Mingite probleemide lahendamisel toob ta alati esiplaanile finantsilise poole ja kui mitte, siis on see teemaasetuses väga rõhutatud kujul. Kui näiteks laps-Volli kurdab, et oleks vaja suuremat treeningusaali, on ilmselgelt rõhutatud saal, mitte vahendid, mis selle hankimiseks puuduvad. Nooruk-Volli aga lihtsalt konstanteerib fakti, et puuduvad rahad suurema pinna rentimiseks. Nagu olete mõistnud, on nooruk-Volli II kasti esindajana esma­järjekorras orienteeritud rahale. See pole hea ega halb, nii peabki olema, sest II kast tähendabki inimest, kelle elu õppetunniks ongi raha, raha ja veelkord raha. Kui laps-Volli puhtfüüsilise tasandi karate juurde võib anda või mitte ka sisemise tugevuse õpetust, siis nooruk-Volli (II kast) annab seda vaid tingimusel, kui see toob talle sisse rohkem nii raha kui õpilasi (kliente).

 

Täiskasvanu-Volli (III kast) õpilased näevad teda kaheldamatult alati ja igal pool laitmatu (perfektsena). Tema perfektsus lööb välja alates riietusest kuni detailideni viimistletud treeningprogrammini. Üsna tihti tuntakse neid karmide inimestena. Kui nooruk-Volli (II kast) on võimeline raha nimel müüma maha või vanakuradi vanaema ehk teisisõnu on alati kompromissivalmis, siis täiskasvanu-Volli (III kast) läheb kompromissile harva, ja seda vaid printsipiaalsetel kaalutlustel. Tema õpilane on olla hea ja turvaline, teid ei kimbuta ei head ega ammugi halvad üllatused, kogete turvatunnet, aga seda vaid juhul kui allute õpetaja poolt kehtestatud sisekorrale ja distsipliinile. Arvatavasti ei pea enam seletama, et tegemist on inimesega, kes oma elu õppetunnid omandab sõjamehena. III kast ongi tuntud kui kast, mille esindajad on sõjamehed.

 

Selles kirjatükis jääb küll avaldamata iga kasti sisemine jaotus ja struktuur, aga siinkohal tuleb mainida, et harva võib leida karateõpetajat, kes on sõjamehe kasti teise poole esindaja. Karateõpetaja Volli positsioneerub tõenäoliselt sõjamehe kasti esimestel astmetel. Pigem võime kohata III kasti alamastmete Vollit poksi-, sambo- ja muude selliste võitluskunstide treenerina, kus ei pea aega kulutama liigsele filosoofiale.

 

Vanur-Volli (IV kast) õpilased näevad teda kaheldamatult vaid siis, kui ta peab vajalikuks end näidata. See tähendab, et vanur-Volli tegeleb harva asjadega, mille rõhuasetus on eelkõige füüsilisel ja materiaalsel. Kui ta peakski alustama karate­kursustega, siis peale mõnda esimest trenni lahkuks rühmast suurem osa õpilasi. Pole ka imestada kui noortele kukkedele jalalöökide ja muu sarnase õpetamise asemel kukub õpetaja heietama mingist sisemisest tugevusest. Sellepärast ongi mõistlikum lihtsalt teistes kastides olevatel õpetajatel vanurist Vollit aegajalt kutsuda külalisena oma treeningutele. Vanur-Volli võib välja näha teiste inimeste jaoks kellena iganes ta peab vajalikuks end näidata, aga teda tunneb ilmeksimatult ära rõõmust, millega ta iga rolli esitab, tuleb vaid kiigata ta silmadesse.

 

Loodetavasti nägite, et ma ei vaadelnud ühe kasti Vollit madalama ja mingi teise kasti Vollit kõrgema seisuse esindajana. Eesmärk oli kõigest anda mõningaid vihjeid, mõistmaks kuidas määrata lihtsa vaatluse abil kast, millisesse kõik edaspidi vaadeldavad “Vollid” võiksid kuuluda. Loomulikult ei ole esitatud näidetest suurt abi, kui te ei suuda või ei pea vajalikuks omal käel jätkata inimeste tundmaõppimist. Kui aga ikkagi otsustate jätkata, siis võtke kohe päris algusest kasutusele märksõnad laps, nooruk, täiskasvanu ja vanur ning püüdke sobitada uuritava tegusid ja sõnu mõnega neist.

 

On raske, kui isegi mitte võimatu suhtuda kaasinimeste tegudesse pideva positiivsuse ja iseenesestmõistetava rahuga. Pole aga vajagi! Oleme ju kõigest kogemusi hankima tulnud noored valgusolendid ja animaalsel minal on teatava ajani täita meis vägagi tähtis ülesanne. Aegajalt aga võiks see siiski meile meenuda.

 

Eelöeldu kinnistamiseks ütlen veel kord, et kastisüsteemi kasutatamine seisuste määramiseks pärineb seljakotirevolutsiooni algusaegadest ja on lõppevale ajastule (2016. a.) igati normaalne nähtus. Uus ajastu toob aga maisel rännakul valgusolenditele hoopis uued globaalsed õppetunnid ja väljakutsed.

 

Kastisüsteemist räägitule tahan lisada veel ühe lustaka, kuid teatavas mõttes vett pidava võrdlustejada:

 

 I   kast – blondid > peetakse lapsikuteks = laste kast > lapsed

 II  kast – brünetid > peetakse asjalikeks = ärimeeste kast > noorukid

III kast – punapead > peetakse sõjakateks = sõjameeste kast > täiskasvanud   

IV kast – munapead > peetakse elutarkadeks = teadmameeste kast > vanurid

 

Kõige mõttekam ongi võtta vihik või luua arvutifail, kuhu kannate kõik märksõnad, mis tunduvad iseloomustavat lapsi, siis noorukeid, täiskasvanuid ja vanureid. Vastavalt tähelepanekute edenedes see nimekiri aina täieneb ja muutub tõhusaks abimaterjaliks, mida aja jooksul juba peast teate. See võimaldab teil aga edukalt määrata näiteks igasuguste vaimsete liiderdajate kasti. See omakorda hoiab ära nii kalli aja kui raha teadmatusest tuulde loopimise. Ja leiategi kiiremini need vaimsed juhid, kes teavad oluliselt paremini maisel rännakul viibivate valgusolendite vajadusi.

Loomulikult saab hea promo abil pimedusega lööduid panna uskuma, et kellelgi on kits, kes annab lehmapiima ja seejuures koguses, mida ei suuda rekordlehmgi, aga peame siis meie need pimedusega löödud olema.

 

Süstemoloogia - teejuht tulevikust

 

Ja olemegi jõudnud selle kirjatüki viimase osani, milles täidan oma lubaduse ja tutvustan veidi süstemoloogiat.

 

Süstemoloogia sai alguse suurte arvude teooriast. Vajadus lahendada suurte arvude probleem tekkis umbes peale nelja-aastast igapäevast numeroloogiaga tegelemist. Tundsin ühel hetkel, et vaatamata kõigele positiivsele, mida võis numeroloogiast leida, osutus ta minu jaoks teatavas mõttes tupikteeks. Selle tunde kutsus esile numeroloogilise võtme (ristsumma) kasutamine. Mind kohe kuidagi ei rahuldanud see, et 15=6; 24=6; 33=6; 51=6; 105=6; 303=6; 906=6; 1005=6, 1401=6 jne, jne, jne kuni kasvõi neli triljonit ja 11 on ikka seesama kuus.

Samasugusele vajadusele pääseda numeroloogilisest umbteest vihjavad ka meile nii tuntud numbrid kui 11 ja 22. Mu eesmärk ei ole neid meisternumbreid teha maha, vaid selgitada, et süsteemis, mis koosneb üheksast numbrist või ka kümnest, kui arvestada nulli, ei saa esineda midagi enamat number üheksast. Olgu sellega kuidas on, mind igatahes viis see vajadusele leida vasteid ja tõlgendusi kasvõi 99kohalistele arvudele ja mõne aja möödudes juhtusin ühes meditatsioonis enesele ootamatultki komistama ülilihtsale võtmele, millega on võimalik läheneda kõikvõimalikele arvsüsteemidele, sh ka loomulikult numeroloogiale. See oligi suurte arvude teooria sünd aasatal 19  .

See võti avas piiramatu perspektiivi läheneda numbrite vahendusel kõikvõimalikele tundmatutele ja tuntud süsteemidele. Tuntumateks nendest on Hiina 5 elemendi süsteem (viiendsüsteem), numeroloogiline (üheksandsüsteem), sodiaaksüsteem (kaheteist­kümnendsüsteem), bhagvadgita (kaheksateistkümnendsüsteem), tarotsüsteem (kahekümneühendsüsteem), Hiina I Ching (kuuekümneneljandsüsteem) ja miks ka mitte Tao Te Ching (kaheksakümneühendsüsteem). Pole kahtlustki, et mõni teist võiks juba praegu seda loetelu mõne mainimata jäänud süsteemi võrra täiendada ja on tore. Veelgi toredam aga on see, kui te neid süsteeme valdate ja mõnda suurt arvu suudate tõlgendada. Tõlgendamisel lähebki vaja seda universaalset võtit.

Pange hoolega tähele: 15 ei ole nüüdsest teie jaoks 6 mitte sellepärast, et 1+5=6, vaid tuleb võtta täisring ja jääk. Esmalt tuleb otsustada, millises süsteemis me otsime vastet 15-le ja seejärel rakendadagi seda süstemoloogilist võtit. Kuna juttu oli numeroloogiast (9-ndsüsteem), siis tehe on järgmine. 15:9=1 täisring + jääk =6, siis seda jääki me otsisimegi. Samuti 24 ei ole enam 6 sellepärast, et 2+4=6, vaid et 24 sisse mahub 9 kaks korda ja jääk on 6. Esmapilgul ristsummaga võrreldes kohmakavõitu ja harjumatu, aga ainus universaalne võti kõikidele olemasolevatele süsteemidele lähenemiseks.

 

Tõsise uurijana võiks teid ju huvitada, millised väärtused on samal 24-l teistes süsteemides.

Hiina 5 elemendi süsteemis (viiendsüsteem) 24:5=4, ja jääk (vastus) = 4

Sodiaak e. 12-ndsüsteemis 24:12=1, ja jääk (vastus) = 12

Tarot e. 21-ndsüsteemis 24:21=1, ja jääk (vastus) = 3

 

Aga selle, kas viimati vastusena leitud 3 on sama mis taroti suure arkaani III kaart, või mõni muu, selgub neile, kes on käinud läbi süstemoloogia kursused, mis kannavad endas kümneid ja kümneid kordi suuremat infohulka, kui pelgalt siinesitatu. Huvi tekitamiseks võin veel öelda, et süstemoloogia põhiline omapära seisnebki just mingi uuritava objekti või subjekti sünkroontõlgenduses erinevate süsteemide kaudu ja abil.

 

On öeldud, et kannatused on arenemisel möödapääsmatult vajalikud. Ei, mitte kannatused vaid kannatlik meel ja taotlus viivad meid edasi. Mingemgi siis edasi - aga veidi avarama maailma­nägemusega – ja kohtumiseni hiljemalt uue ajastu ristteedel.